Tervise Arengu Instituut kutsub septembris üles alkoholist pausi pidama. Sobilik tundub septembris meeles pidada ka neid, kes ei joo joovastavaid jooke ka ülejäänud üheteistkümnel kuul.
Rahvusarhiivis on hoiul Pärnu kahekümnenda sajandi alguse raamatukaupmehe ja aktiivse karskusliikumise tegelase Aleksei Küngi arhiiv. See koosneb juba 1945. aastal riiklikku arhiivi vastu võetud (ning tol ajal otsekohe salajaseks muudetud) päevikutest ning mälestustest aastaist 1908-1938 ning 2003. aastal koos ajakirjaniku ja poliitiku Andres Küngi paberitega arhiivi jõudnud, põhiliselt 1890. aastatest pärit Pärnu karskusseltsis „Valgus“ peetud kõnede tekstidest ja avaldamiseks mõeldud kirjutistest.
Pärnu karskusliikumise isa Aleksei Küng
Aleksei Küng sündis 1856 talupidajate peres Laimjalas Saaremaal. Peale kohaliku kooli lõpetamist töötas ehitus- ja tehasetöölisena Lätis. 1886. aastal asus elama Pärnusse, kus töötas ametniku ja kirjutajana. Aastail 1903-1936 oli Aleksei Küng raamatukaupluse omanik.
Aleksei Küng oli aktiivne karske eluviisi propageerija ning 1889. aastal Pärnu karskusseltsi Valgus asutamise algataja, seltsi esimees ning hiljem seltsi raamatukoguhoidja ja auliige. Kui Aleksei Küng 1938. aastal 82-aastaselt suri, siis nimetati teda austavalt Pärnu karskusliikumise isaks.
Näitena Aleksei Küngi kirjutistest on siinkohal sobilik tuua lõiguke, mis kirjeldab värvikalt omaaegsete pärnakate joomiskombeid aastal 1908:
„Meil Pärnus iga aasta laada aegas väga suure päraline õlle ja viina väljanäitus (Võstavka) on. Näituse hoone on suur ja ruumikas laudadest kokku löödud kõrge kuurialune, ühe otsa sees mis rahva poole, on suured laiad kahe poolega uksed, aga taga otsas nurga peal väikene uks. Suurest uksedest tormab rahvas sisse jooma, kus vahest mõne 20 laua ümber jooma jumalannat teenitakse, või otse hoolda: „Vana kurja kurgust alla kallatakse“ – Kes omale lauda ei saa, see tõmbab püsti jala peal mis pihku puutub, koonu üles ajades ning silmi jõllitades, kollast ja valget kurku kallata.. – Hoone tagas pool otsas kus väikene uks on, seisab õlle kastide virn, mida koorma pealt sinna sisse tassitakse, ning tühjad jälle tagasi toimetatakse. On üks koorem tühi, tuleb teine jälle ette, Viina tarvis on üks riiul, seal peal on pudelid. Ning see on kõik see suurepäraline näitus, kuidas õlut-viina juuakse.
See on nüid see seesmine näitus, aga varsti algab ka väljaspoolne oma tegevust. – Maja ümber liivase rohuplatsi hakkavad mustad kogud siginema, üks tuigub ja vaarub, teine komberdab ja kukub, kolmas roomab, neljas veeretab ennast maas edasi, ise oksega hukkas kui kirju orikas; mehed, naised, poisid ja tüdrukud, kõik on läbi segamini, ilus pilt on kirjum kui mustlase laager.
Õnne kombel on Rikas Peedu ja Kehva Hans, kes laadal igasuguse maika? või vorsti kraamiga kauplevad, omad kauba putkad just suure näituse hoone ukse ette seadnud, ning nende meeste kaup läheb, kiidavad mehed isegi: „pole viga, anna aga kätte, joodiku süda on vesine, läheb kõik täie hinna ette, olgu hea ehk alv!“.“
Sirvides Aleksei Küngi rohkem kui saja aasta taguseid päevikusissekandeid saame ka teada, et Aleksei Küngil oli soov saada arhivaariks:
Neljapäev, 22.09.1911
„Täna astusin sammu mis küll raske oli, aga võtsin südant ja küsisin Pärnu linna nõunikult W. Mathisenilt linna arhivariuse koha pärast. Ta küll mind otse välja ei ajanud, aga ütles, et ärgu ilma ülikooli hariduseta isik seesugust asja küsigu. Kas nüüd sinna just ülikooli haridusega isik võetakse on küsitav, aga ainult seal pesakene antakse oma, see on saksa mehele ehk mõne muu hea sõbrale“ **
*ERA.4391.1.57
**ERA.4391.1.4 lk 21