New Yorgis elav teleprodutsent Ene Riisna on mõjuvõimas eesti naine, kes ohjas üle 20 aasta üht Ameerika vaadatumat telesaadet ja võitis koguni kaks Emmyt. Aga võimalik, et oma olulisima panuse Ameerika ajalukku jättis Riisna sellega, et tõi naised teleekraanile ja saavutas meessaatejuhtide lugupidamise. “Pealtnägija” jutustas, kuidas USA-s muljetavaldavat karjääri teinud Riisna paar aastat tagasi Haapsalust oma poolvenna avastas. Selleks osutus armastatud Eesti näitleja Ago-Endrik Kerge.
Venemaa president Vladmir Putin, Liibüa endine diktaator Muammar Gaddafi ja äsja siitilmast lahkunud Kuuba liider Fidel Castro – need on vaid mõned maailma suurkujud, keda ameerika telelegend Barbara Walters aastate jooksul fileeris. Kuid vähesed teavad, et kosmiliste vaatajanumbritega hittsaate “20/20” ja selle esistaari fenomeni looja on Tallinnas sündinud Ene Riisna.
78-aastane Riisna jagab oma elu kahe kodu vahel. Kui New Yorgi südames, rikaste ja ilusate kvartalis Park Avenuel on tal portjee ja hinnalise kunstikoguga ruumikas korter, siis “Pealtnägijat” võõrustab ta oma linnaäärses maakodus. Juba uksel hakkab silma trofeekapp, mille aukohal karjääri jooksul võidetud karikad. Võhikulegi kõige tuntumad on kahtlemata Emmyd, mille tähendus telemaailmas on sama nagu Oscaritel filmitööstuses. Neid on Enel koguni kaks.
Õismäel, praeguse vabaõhumuusemi naabruses üles kasvanud Ene põgenes 1944. aastal vaid kuueaastasena perega Rootsi. Kodumaale naasmine oli seda võimatum, et tema isa Eduard Riisna oli vabariigi ajal väljapaistev advokaat ja poliitik.
14-aastane Ene kolis perega Kanadasse, 25-selt lõpetas ta Toronto ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal ning edasi tulid New York ja London, kus Riisna tegi põgusa karjääri fotomodellina. Siis tuli elumuutev pakkumine televisioonilt.
“Ja siis ma töötasin Kanadas, oli üks programm, mis oli võrdlemisi revolutsiooniline. Igal nädalal üks tund, seal oli kõiksuguseid asju, investigation, profile, tuntud inimesed. Huvitavad jutud. Ja see oli esimene niisugune programm,” selgitas Riisna.
Energilist eesti produtsenti märgati peagi ja 1970. aasta lõpus tuli pakkumine ühest USA kolmest suuremast teleimpeeriumist – ABC-st – ehitada nende jaoks üles sarnane saade. Sellest sai reedeõhtune telemagasin “20/20”, millest kujunes USAs igas kodus tuntud kaubamärk ning millest sai tuule tiibadesse mitu telenägu. Kõige ikoonilisem on neist kahtlemata Barbara Walters.
Saate naelaks olid intervjuud üle maailma tuntud prominentidega, kelle väljaajamine oli peamiselt just produtsendi töö. Väikeriigist pärit Enet paelusid eriti maailma tipp-poliitikud ja üks meeldejäävam kogemus oli kohtumine Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsiniga.
“Oli väga külm, see oli vist jaanuaris. Ma läksin sinna ja igal pool, kus Jeltsin oli, olin ka mina. Ta läks lennuki peale, ma läksin sinna ja katsusin temaga rääkida. Ta oli parlamendis, ma istusin ka seal. Lõpuks ta hakkas naerma iga kord, kui mind nägi. Ühel päeval ta küsis, et mida sa tahad. Seletasin ära ja ta ütles okei. Andis meile ühe tunni ja me läksime Kremlisse.”
Eduka teletöö kõrval oli Ene tulihingeline naisõiguslane ja kuulus New Yorgi kurikuulsasse feministide klubisse, mis andis välja ajakirja ja korraldas pikette. Ene sõnul sai tal kõrini palgalõhest ning naiste pidevast alavääristamisest. Oma esimese saate võtterühmagi võttis Ene tööle ainult naised. Riisna märkas oma sõnul väga noorelt, et kuigi temal oli ülikooliharidus, siis mõni tema kõrval töötav hariduseta mees teenis temast kaks korda rohkem.
“Ma sain kohe aru, et see pole õige.”
Üks tolleaegseid suuremaid feministide protestimiitinguid toimus ajalehe New York Times toimetuse ees. Saatusliku juhusena jälgis pilvelõhkuja aknast piketti Ene tulevane abikaasa James, kes juhtis toona ajalehe toimetust.
Ene ja James abiellusid 1998. aastal ja paar aastat hiljem taandus Ene suurest meediaärist. On kõnekas, et ajakirjanikuannet kasutas Ene ka oma pere saladuse lahendamisel. Kui Ene sai 40, tegi ta oma vanematega põhjalikud sugupuuintervjuud. Ootamatult hakkas ema mäletustest välja kooruma aastakümneid vaka all hoitud saladus.
Kui Ene ema teda kõhus kandis, oli Ene isal armuafäär ühe teise naisega.
“Isa ei tahtnud midagi sellest rääkida. Isa rääkis mulle poliitikast, Eesti ökonoomiast. Sellest, kuidas ta lootis, et Eesti saab ükskord vabaks,” sõnas Riisna “Pealtnägijale”.
Toona jäi asi sinnapaika, kuid ema jutt jäi Enet aastateks painama. Kuni ühel päeval aastal 2013 saabus intrigeeriva sisuga e-mail.
“Üks noor mees, kelle nimi on Karl Gregory Kerge, ütles, et tema isa on minu poolvend. Ma olen 75-aastat vana ja äkki tuleb niisugune big news! Ma kohe mõtlesin, et see peab olema see romanss.”
Ja üllatus-üllatus, Ene üheksa kuud nooremaks poolvennaks osutus meie armastatud näitleja ja lavastaja Ago-Endrik Kerge, keda teatrisõbrad mäletavad Estonia teatri balletisolistina ja kes mõned aastad tagasi ilmus ka ETV populaarsesse sarja “Õnne 13”, kus ta mängib Alma silmarõõmu, elektriinsener Einarit.
Enel ja Endrikul kulus seega 70 aastat, et teineteist leida. Kogu lugu meenutab niigi Ameerika seebiooperit, aga läheb veel veidramaks. Nimelt hakkas Ene Riisna pärast taasiseseisvumist regulaarselt Eestis käima ja suvitas Haapsalus. Nüüd avastasid poolõde ja -vend, et olid teineteist teadmata ligi 15 aastat suvilanaabrid.
“Ma sõitsin nii kiiresti kui sain, läksin Haapsallu ja leidsin, et ta elab minu kõrval, 200 meetri kaugusel. Tema abikaasal Elle Kullil on väike kodu, väike maja Haapsalus, täitsa nurga taga minu ligidal. Ja siis me olime kolm päeva koos.”
Pärast tuttavaks saamist käivad Ene ja Endriku pered tihedalt läbi. Ainus kahetsus on, et teineteise leidmine juhtus alles nii hilja.
