Siberist kodumaale naastes tuli paljudel kogeda pettumusvalu – Eesti Päevaleht

Vangilaagrist vabanenud eestlased Karagandas 1956. aastalFotod: Eesti Ajaloomuuseum

 

Eesti oludega kohaneda oli kohati üliraske: naasjatel polnud elu- ega töökohta, õppimine oli piiratud, lapsi narriti viletsa eesti keele pärast.

Eesti ühiskonnas oli 1950. aastate teiseks pooleks maad võtnud olukorraga kohanemine ja kompromisside otsimine. Inimesed olid kaua kestnud muredest väsinud, mistõttu näisid Siberist naasjad uute probleemitekitajatena, teatava ohuna saavutatud stabiilsusele.

Küüdita­mise aegu olid äraviidud rahva silmis kangelased, aga kui nad viimaks Eestisse tagasi jõudsid, pidid paljud tundma, et nad ei ole tagasi oodatud. Neid välditi, neist hoiti eemale hirmus, et nendega suhtlemine võib kaasa tuua pahan­­dusi.

Oleks liialdus väita, nagu olnuks tõrjuv käitumine üleüldine. Õnneks leidus neid, kes karistatuid oma kitsukesele elamispinnale võtsid, neile tööd, tegevust ja toetust pakkusid. Ent pettumusvalu pidid kodumaale naastes tundma siiski liiga paljud.

Oma koju tagasi pääsemise lootus oli olnud Siberi asumisaastate kandev toimetulekustrateegia. Küüditades jäeti nad ilma kodumaast, kodust, lähedastest, sõpradest ja paljust muust, mis aga mällu talletatud maailmana edasi elas. Tagasi pöördudes ei ühtinud need mälupildid enam Eestis valitseva olukorraga. Seetõttu võib mälestustes kohata ka tõdemusi, nagu „Me olime Siberis vabamad kui Eestis” või „Siberis oli usaldust rohkem kui Eestis”. Novosibirski oblastisse küüditatud Maie Kuusik (snd 1932) on meenutanud: „Pärast Eestisse tagasitulekut oli meisse suhtumine päris normaalne. Ent mis meile, Siberist saabunutele, väga valusalt silma ja hinge torkas, oli see, et kadunud oli see rõõmus ja lustilise meelega eestlane. Alles oli õel, omakasupüüdlik, külm ja arvestav Nõukogude riigi alam, kelle kriteeriumid ja tõekspidamised olid saanud hoopis teise tasandi.”

Üks osa küüditatuid, kes ei nõustunud oma kodukohas olema kolmanda­järgu­lised tõrjutud inimesed, eelistas jätkata elu võõrsil või pöördus Siberisse tagasi.­ Paljud noored abiellusid oma saatusekaaslastega, neid ühendas samasugune kogemus ja vastastikune mõistmine.

Siberis Dudinkas asumisel olnud mees tagasi oma kodus ValgasFoto: Eesti Ajaloomuuseum

Paljudele Siberist naasnud isikutele kehtestatud piirangud keelasid neil endisse kodukohta mineku, mistõttu pidid nad veel aastaid kodututena ühest elupaigast teise rändama, uut kodu otsima ja muutunud ellusuhtumisega kohanema, mis sisuliselt tähendas nende karistuse pikendamist.

Keeld Eestisse tulla

Mõneti kergem oli tagasi tulla neil, kelle pereliikmed olid Eestisse jäänud – neil oli vähemalt esialgu olemas koht, kuhu tulla või kus peatuda. Paljude kodud olid aga lõhutud, laastatud, kolhoosikontoriteks jms muudetud. Või olid sinna elama asunud uued elanikud.

Siberist naasnute seas oli eraldi kategooria, kellel keelati üldse Eesti territooriumil elada. Teadaolevalt on seda piirangut kohaldatud vähemalt 2627 isikule. Nad ise on seda nimetanud teiseks küüditamiseks. Enamasti kolisid selle keelu alla langenud isikud Lätti Valka rajooni või Venemaale Pihkva oblastisse. Enamikul neist lubati 1960-ndatel Eestisse tagasi tulla, kui küüditatutele seatud piirangud riiklikul tasandil mõneti ümber hinnati. Osale küüditatutele kehtis see piirang aga nõukogude aja lõpuni.

 

Siberist naasnud Oskar Rinna tagasi oma kodus ViljandisFoto: Eesti Ajaloomuuseum

Eemaletõugatu tunne jäi neid inimesi saatma aastateks. Irkutski oblastisse küüditatud Magda Laur (snd 1922) on meenutanud: „Siberis ei antud meile Eestisse tagasi tulemise luba, isegi võeti allkirjad, et me Eestisse tagasi ei lähe ja oma varandust tagasi ei taotle. Me suundusime Lätti Valka, seal lubati meil elada. Kirjutasime aastate vältel mitu palvekirja ministrite nõukogule Tallinnas, luba Eestisse asuda anti umbes 1967. aastal. Selleks ajaks olime Valkas oma elu sisse seadnud, meil olid töökohad ja korter. Me ei läinud Eestisse, kuna seal polnud kuhugi minna, meie kodud olid hävitatud.”

Audrust küüditatud Juta Roht (snd 1934) on kodumaaga uuesti kohanemise kokku võtnud järgmiselt: „Kui olin jällenägemise rõõmust toibunud, ei tundunud elu enam nii roosilisena. Erinesin palju oma eakaaslastest, paljud olid ülikooli lõpetanud, mina olin mitte keegi. Isegi eesti keelt rääkisin aktsendiga ega saanud aru paljudest väljenditest. Olin oma eakaaslastest maha jäänud ja see tunne tekitas alaväärsuskompleksi. Oli tahtmine sõita tagasi Siberisse, kus olime kasvanud ja olime muutunud nendesarnasteks. Aeg parandab kõik haavad, nii kohanesime Eesti eluga.”

Allikas: Siberist kodumaale naastes tuli paljudel kogeda pettumusvalu – Eesti Päevaleht