Oli ilmselt sadu (kui mitte rohkem) juhtumeid, kus üks vend võitles ühel ja teine teisel poolel.
Eesti rahva üldine meelsus oli 1943. aastaks umbes samasugune nagu enne Vabadussõda 1918. aastal. Kes lootis, et sogasest veest on võimalik kala püüda (nt Eesti Vabariik taastada), kellel oli lootusetuse tunne, et väikerahvana suurriikide vahel olemine tähendabki seda, mis on parasjagu käes, ja tuleb kohaneda. Enamik tahtiski ju arvatavasti oma elu rahulikult edasi veeretada ja raske aja võimalikult valutult üle elada.