Ülem-Suetuki külamatja Triikmani Miina lapselaps Alla saadab Eestist tulnud külalisi bussi peale.Autor: Eva Sepping
Siber on paik, mis seostub paljudele ennekõike karmi külma ja repressioonidega. Eesti lähiajalugu ja suurt osa eestlastest lähemalt või kaugemalt puudutanud küüditamisi arvestades on selleks ka piisavalt põhjust. Märksa vähem mõeldakse Siberiga seoses sinna 19. sajandil välja saadetud või hiljem omal soovil rännanud eestlastele, kellest paljude järeltulijad elavad tänaseni sellel “külmal maal”.
Eesti kunstiakadeemia doktorant Eva Sepping kirjutab märtsi-aprilli Horisondis, et 2010. aasta rahvaloenduse andmeil elab näiteks Krasnojarski krais üle 2300 eestlase. Võib küsida, kas nii pikka aega muukeelses impeeriumis elanud rahvusrühm ei ole assimileerunud ehk kõnealusel juhul venestunud? Mingi osa neist (ja eeskätt Vene suurlinnades hajutatult elavad eestlaste järeltulijad) loomulikult ongi.
Teisalt saab homogeensemates eesti asulates nagu Ülem-Suetukis või setode Haida külas osaleda külakese sotsiaalses elus tänaseni vabalt, ilma et selleks läheks vaja vene keelt – Ülem-Suetukis elab veel tublisti üle 140 eesti keelt kõneleva inimese. “Meenub paari aasta tagune käik sealsesse külapoodi, mis kujutas endast pisikest ruumi, mis oli täis kõige hädatarvilikumat kaupa. Poesabas seisis noor ema oma mudilasega, keda ta aeg-ajalt korrale kutsus, ning paar muhedat külameest.
Kogu suhtlus käis sulaselges eesti keeles, nii et tahtmatult tekkis tunne, nagu ma polekski tervelt 5300 kilomeetrit ida poole rännanud. Või siis külaskäik Karatusi, kus sattusin kokku 1932. aastal sündinud naisterahvaga, kes valdas enda sõnul vene keelt üsna halvasti, ehkki oli Siberis sündinud ja veetnud seal kogu oma varasema elu,” meenutab Sepping. Kummalgi juhul ei olnud seejuures tegu teadliku eestluse alalhoidmisega, vaid eesti keeles kõnelemine kuulub loomuliku osana nende inimeste igapäevaellu.
Maakogukondade säilimist suhteliselt homogeensetena on muu hulgas soosinud pikad vahemaad ja äärmiselt kehvad teeolud, mis Siberi külade elanikud hooajaliselt muust maailmast peaaegu täielikult ära lõikasid. Polegi siis ime, et segaperekondade osakaal püsis sealsetes külades kuni 20. sajandi keskpaigani suhteliselt tagasihoidlikuna.
Viimastel aegadel on Siberi eestlaste suurepärane keeleoskus pälvinud imetlust ja tähelepanu ka ESTO päevadel: nii puhast ja selget eesti keelt polevat läände pagenud eestlased, kelle järeltulijad tihtipeale juba kolmandas põlvkonnas enam eesti keelt ei valda, oodatagi osanud! Siberi eestlaste ilusa eesti keele teeb veelgi erilisemaks asjaolu, et sellest võib kohati aimata, millist keelt räägiti tänase Eesti alal sadakond aastat tagasi.
Mõistagi on sellesse aja jooksul lisandunud venekeelseid laensõnu, sest Eestist lahkudes polnud mitmeid selliseid sõnu nagu haigla või külmkapp eesti keeles veel olemaski. Nii panevad Siberi eestlased oma pamidorid haladilnikusse, käisivad eile bolnitsas haiget sõpra vaatamas ning elavad maja asemel oma toas. Vene keele mõjudele vaatamata moodustab see kõik kokku täiesti aktsendivaba ja erakordselt võluva Siberi eesti keele.
