Tänapäeval levib igasuguseid legende, justkui Stalin oleks ise rünnakuks valmistunud ja seega oleks Hitleri pealetung olnud justkui ennetav vastus sellele, kuid kui vaadata sõjasündmusi vähemalt esimesel poolaastal pärast 22. juunit 1941, on selge, et NSV Liit ei olnud sõjaks üldse valmis.

Juba kodusõjast alanud punase terroriga ja eriti Suure terroriga 1937-1938, oli maha lastud ka suurem osa kogenud kõrgematest sõjaväelastest, seega pidid paljud kõrgemad sõjaväelased alles sõjakunsti praktikas õppima hakkama, ja vigu juhtimisel tehti selles sõjas kõvasti, mis väljendub eriti ka hukkunute suuremas arvus.

Hukkunud NSV Liidu sõjaväelaste arvu on hinnatud 8,7 kuni 11,4 miljonile, tsiviilohvrite arvu kümnele miljonile (kui arvestada 1946. aasta piire), paraku tuleb arvestada, et samal ajal jätkus ka punane terror ja küüditamised, ning osaliselt on ka selle ohvreid üritatud sõjaohvrite hulka lugeda.

Internetis on üleval igatahes otsimootor, mis peaks võimaldama leida sõjas hukkunud või kaduma jäänud isikuid, paraku küll ligemale kolme miljoni inimese hulgast.

Arvestada tuleb sellega, et otsinguks on vaja sisestada nimi kirillitsas, ehk ladina kiri ei toimi.

Teine päris kasulik lehekülg on siin, kus näeb inimestele antud autasusid sõjas:

Ühed ohvrid varjavad teisi

Teine asi, millest ei saa aga mööda vaadata, on see, et nimi "memorial" võeti jõuga üle hoopis stalinismiohvrite ühenduselt, üritades häirida selle andmabaaside kasutatavust. Ka teisi "Suure Isamaasõja" lehekülgi on pandud meelega sarnaste nimedega lehekülgedele, kus on avaldatud stalinismiohvrite nimekirju.

Poliitiliste repressioonide ohvrite kohta on üleval mitmeid andmebaase, neist mainiks ennekõike kolme: