Lihula laulev vennaskond | Eesti naine

Kui Lihula meeskoor koos õhtut veedab, on seda kaugele kuulda. Võistlustel ja laululaagrites võetakse videvikul laul üles. Ja mitte üks, vaid ikka kolm tükki korraga ja neli tundi jutti. “Siis tahavad kõik solistid olla!”

On põdrajahi aeg! Lihula meeskoori ridadest paistab see kenasti välja. Selsinatsel laupäeval on pooled lauljad kultuurimajas kohal, pooled puudu. Mis siin salata, ilm on ka üle mõistuse hea…

“Guido, issand, kui tore, et sa said tulla,” rõõmustab koorijuht Pille Saatmäe. Saalis on puhta “viielised” poisid – viksis esinemisvormis, kikilipsud ees ja punased pintsakud seljas. Priit ja Viljar ja Guido, Toomas ja Jaak ja Aare, Margus, Andres ja Tiit. Dirigent Andreas Rahuvarm kiirustas kohale otse Stockholmi laevalt.

Vanasti said Lihula mehed kokku priitahtlike pritsumeeste seltsimajas. Omapärane kultuurikeskus valmis 1990. aastal.
See on saanud Eesti aasta ehitise tiitli. Fotod: Kristjan Lepp

Lihula meeskoor loodi 1959. aasta märtsis. Ja kultuurimaja peeglisaal on nende proovipaigaks algusest peale.

“Mina laulan kooris 1993. aastast saati.”

“Mina olen laulnud 31 aastat.”

“1984. aastal alustasin.”

“Mina vist olen meist kõige vähem laulnud – ainult 17 aastat.”

Tiit oma kaardiväega. Koori pidudel on tema üks kõvemaid tantsulõvisid.

Mehed on uhked ja rõõmsad. Õige kah! Meeskoor on Eestis samasugune haruldus nagu soe suvi. Läänemaal ollakse ainsad, Pärnumaal tegutseb ka üks, Tallinnas… “1988. aastal, kui Saaremaa laulupeol käisime, oli Lihula kooris 43 meest!” Praegu koguneb laulma paarikümne ringis.

“Eks paljud noored pered kolivad Tallinna ära, sest seal on tööd. Ja neid, kes Tallinnast iga nädal proovi sõidaks, on vähe.” Kuigi, elavnevad mehed, võimatu see ju pole! Näed, Toomas küttis kaheksa aastat iga nädal pealinnast kohale, et laulda.

“Need mehed, kes kooris laulavad, on lihtsalt eriti head,” lohutab Pille, kui jutt hakkab morniks minema. “Neil on süda lahti ja nad oskavad esineda. Julgevad seista enda ja teiste eest. Muidugi kutsutakse neid siis igasugustesse ühingutesse ja organisatsioonidesse. Koorem, mida kanda, on suur ja millestki tuleb ka loobuda.”

Koor hargneb piiskopilossi varemetele. Tänavu siin lammutamise asemel loodi – Pille algatusel lavastati mõisamäel Lihula oma ooper “Uku ja Vanemuine”.

Kuigi Lihula on väike, on siit tulnud hulk suuri laulusõpru. Nii lõid lavastuses kaasa Lihulast pärit ooperisolistid René Soom ja Märt Jakobson, kammerkoori Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärav ja palju teisi muusikuid. Ka Lihula meeskoor oli kohal nagu viis kopikat!

Lihula meeskoorile tuttav maa! Mõisamäel lavastatud ooperiga tähistas Lihula oma 805. sünnipäeva. Pildilt veidike välja jääb mõis, kus salvestatud koori plaat “Paepealse maa hääled”.

Isevärki ettevõtmised neile meestele meeldivad. Nad on esinenud Õllesummeril ja tuuritanud popbändiga The Tuberkuloited. Isegi “7 vapras” sai tubekatega käidud! (“Kolm nädalat olime Metsatöllust eespool!”) Laulupeol on ööbitud Pika Hermanni tornis, seal peotuld valvatud ja päikesetõusu vaadatud. Uhke!

“Räägi Soome-lugu ka ära,” tögavad lauljad oma dirigenti, lõuapoolikut Andreast. Ja Andreas räägib ausalt, kuidas ta 12 aastat tagasi, veel Haapsalu kooli poiste tööõpetuse õpetajana, sai keset tundi kõne, et Lihula meeskooril on hädasti vaja koorijuhti. Bändimees ja õhtujuht Andreas oli Lihula meestele silma jäänud, aga ega ta siis dirigeerimisest teab mis palju teadnud!

Kui mindi Soome Lahti rahvusvahelisele lauluvõistlusele, vehkis Andreas igatahes koori ees. Ja tegi seal kätega selliseid tuuleveskeid, et legendaarne koorijuht Ants Üleoja võttis ta oma hõlma alla. “Kõigepealt sain meestelaulu seltsis temalt eratunde, aga sealt edasi pandi mind kooli kah!” Muusikaakadeemiasse koorijuhtimist õppima. Koolikatsete ajal käis Üleoja ekstra ukse vahelt piilumas, kas Andreas tuli kohale. Tuli-tuli, kus ta pääses!

“Üleojale au ja kiitus!” ütleb Andreas südamest. Nii sai Lihula koor endale väärilise dirigendi.

Harrastuskooris laulmine on klubiline tegevus, leiavad mehed. Oleks seltskond kehv, ei ajaks neid mingi väega proovi.

Lumivalgeke, 10 pöialpoissi ja “proviisorihärra”. Kaugel need jõuludki enam!

“Selles seltskonnas unustad kõik päevased mured ära.”

“Kui dirigent on hea, on piinlik halvasti laulda või proovi vahele jätta. Iseasi, kui sul on 40 kraadi palavikku ja kondid purud.”

Pidulikumal puhul käivad mehed “apteegis” lauluõli järel. Nende “proviisorihärra” on trahter Birgiti peremees ja leti kohale on riputatud koori kirjadega mõõk.

“Müts maha nende meeste ees, et nad viitsivad sedasi koos käia,” sõnab Sass, passinimega Aleksander Rammul. “Ma laulmas ei käi, tegemist on liiga palju, aga koorireisidel olen küll nendega kaasa sõitnud. Isegi laulupeorong-käigust sain kooriga osa võtta. Vahvad mehed!”

Vahvad, jah, ja kavalad kah! Pille ja Andreas räägivad, et kui meestelt küsida, ei tunnista keegi otsesõnu, et oskab noodist laulda. Aga peaks juhtuma, et noodis on viga sees, märkavad nad seda enne dirigente. Ai, rebased!

 

Allikas: Lihula laulev vennaskond | Eesti Naine