Ainulaadne härra Tatar | Eesti Ekspress

Haapsalus elav kunstnik ja kunstipedagoog Hillar Tatar (80) on harvanähtavalt osav inimeste sütitamise alal.

HAAPSALU KUNSTNIK HILLAR TATAR

Sündinud 22. novembril 1936
Õppinud Tallinna 2. keskkoolis ja õhtukoolis
Lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) 1972. aastal
Töötanud kunstiõpetajana Tallinnas ja Haapsalus
Töid umbes 3000
Oma vaimseks isaks peab romantikust kunstnikku Johannes Võerahansut

Oma aiavärava juurde tegi Hillar Tatar tsemendist känguru, mille kõhtu saab postiljon torgata ajalehed. Tagumik on kängurul klaasist, et oleks köögiaknast näha, kas post on saabunud.

Tal on aias mütoloogiline kukk ja sinine kala ja arvukalt muid elukaid, vaimud ja ta enda portree. Ta kodu Pargi tänaval on otsast lõpuni suur kunstiteos.

Ta on olnud 44 aastat pedagoog.

25 isikunäitust, kaasa arvatud viis näitust välismaal.

Tema teosed on väljas Haapsalu linna avalikes ruumides.

Paljude jaoks on Hillar Tatar oluline isik.

„Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon“ ei räägi temast ühtegi sõna.

„Teate, mis ütles mulle üks teie õpilane?“

Hillar Tatar: „Mis ta ütles?“

„Et te muutsite ta elu.“

„Tõesti?“

POSTI-KÄNGURU: Hillari Tatari valmistatud tsemendist känguru, mille kõhtu saab postiljon torgata ajalehed.Foto: Pärtel Eelma

„Ta ütles, et pühendus kunstiajaloole just sellepärast, et teie tunnid olid nii huvitavad.“

Hillar Tatari silmad on äkki väga ümmargused.

„Tegelikult ka?“

„Tegelikult ka.“

Hillar Tatar: „Tead. Sellised sõnad mõjuvad vanale õpetajale nagu aplaus näitlejale, kes kummardama tuleb…“

HILLAR TATAR KÜÜNITAB laelambi poole ja vahetab hädisevõitu pirni tugevama vastu. Abikaasa Tiiu Tatar (arst, 72) valab kohvi.

Tatar võtab paberi ja pastaka ja hakkab pilti visandama.

Hillar on maalinud pildi, kus kõrvuti on kuus Kostabit, igaühel

erinev pintsak seljas. Seitsmes on kuue Kostabi kõrval härra Tatar ise.

Hillar Tatar: „Kostabil oli iga päev seljas uus pintsak! Ja uus lips. Iga päev pidi olema uus!“

See oli aastal 1991, kui Tatar Kostabi juures töötas.

Tatar: „Olin Ameerikas ja üks sugulane viis mu Kostabi juurde – et äkki antakse tööd. Kõigepealt tuli teha proovitöö.

Ma maalisin pildi ühte serva New Yorgi tornid ja teise serva Tallinna tornid, ühendasin need köiega. Ja ühe vana foto järgi joonistasin köiele Kostabi ema Rita, kes turnis Tallinnast New Yorki, võimlemistrikoo seljas. Ta oli noorest peast võimleja. Ja Kostabi hõiskas – „very nice!“.“

Nii sai Hillarist üks kolmekümnest Kostabi assistendist.

Ta töötas seal poolteist kuud.

„Iga päev kell kümme hommikul astus Kostabi läbi, vaatas, mida tehtud oli, andis nõu, ütles very nice. Kohendas siit-sealt ja läks.“

Ja aeg-ajalt helistas Hillarile Californiast Kostabi ema Rita, kes tundis murelikult huvi, kuidas Kalev Markil pruutidega läheb.

HILLARI TÜTAR PIRET TATAR, anderikas laulja, rääkis, et isa oli 17, kui ta kuskil kultuurimajas lauljana üles astus. Ja tüdrukud ei lasknud teda pärast kultuurimajast välja!

„Oli see nii?“

Tatar: „See oli Tallinnas Mere puiesteel leivakombinaadi kultuuriklubis. Seal oli ilus saal. Ma laulsin laulu „Siberis Baikali taga“. See oli Georg Otsa repertuaaris.“

HILLARI ISA KIRILL OLI Vanemuise teatri tšellomängija, ja ema Maria laulis Vanemuise kooris.

Nad lahutasid 1944. Tütar Lilly jäi emale, Hillar jäi isale – selline oli tollal seadus. Ja kohe septembris 1944 põgeneti üle mere Läände.

Ema võttis kaasa Lilly, kes oli neljane, ja isa pidi võtma Hillari, kes oli seitsmene.

„Isa ei võtnud mind kaasa, jättis vanaema juurde Võrtsjärve äärde maha. Hiljem pani isa vend mu kooli, et mind lastehoidu ei pandaks!“

Härra Tatar naerab.

„Ma ütlen lastekodu asemel meelega lastehoid!“

„Kunagi hakkas ema mind Punase Risti kaudu taga otsima ja sai teada, et ma jäin Eestisse maha. Ema jaoks oli see vapustus.“

1987. AASTAL KOHTUSID HILLAR JA Lilly Münchenis. Nad ei olnud 43 aastat näinud. Lillyst oli saanud tarbekunstnik proua Steinmeyer.

„Isa ja ema ma enam ei näinudki. Isa suri 1971. aastal New Yorgis 56aastaselt. Ema suri kuuekümneselt Saksamaal. Isa oli mänginud Boston Popi orkestris tšellot ja olnud muusikaõpetaja. Isal olnud fantastiline mälu. Tuli kinost ja mängis kodus kogu filmimuusika vigadeta ette.“

Ta abiellus uuesti ja Hillaril on poolõde Elisabeth (snd 1946), kes elab Honolulus ja on Polüneesia põlisrahvaste muusikamuuseumi juht.

„Jah… Ma ei tea, miks ta mind kaasa ei tahtnud võtta…“ Hillar Tatar kirjutab siiani isast luuletusi ja maalib teda koos tšelloga.

Hillar Tatar võtab uue valge paberi. Me räägime muusikast.

Tatar: „Mu lemmik on Nino Rota, Fellini filmide helilooja. See on fantastiline, mida ta on loonud!“

Hillar Tatar on seda nägu, et juba kõlavad tal kõrvus „Amarcordi“ või „8½“ peateema viiulid ja klarnetid ja ksülofonid.

„Ma lasksin oma õpilastele Nino Rota muusikat.

Küll see oli huvitav, mida nad siis maalima hakkasid – üks tegi palju tühja maastikku, üksik jalgratas, mingi jalg kuskil nurgas…

Muide – Federico Fellini oli ise väga hea joonis­taja. Joonistas, kuidas kaader peab välja näge­ma. Fellini on ikka ropult hea! Ma ütlen „ropult“, aga las ta olla, see on minu väljend! „Amarcord“, „Orkestriproov“, „Ja laev läheb“… Mul jooksevad sipelgad mööda ­selga, kui vaatan neid filme. Pärast on nädal aega kaadrid silme ees.

Fellini on mu jumal filmikunstis!“

Tatar käib vahepeal ära, tuleb tagasi ja kuskil hakkab vaikselt laulma Frank Sinatra.

Tatar: „Sa võid olla kuldkõri, aga kui sul pole tunnetust…“

„Sinatral seda ju oli.“

Tatar: „Oli! Sinatral oli. Georg Otsal oli. Kui ikka Ots laulis „Metsateed“… Jaak Joalal oli…“

„Kas Kostabi maalidel on tunnetus?“

Tatar: „Minu ajal oli üks prantslane Kostabi meekonnas, kelle tunnetus oli selgelt tuntav. Prantslastel on kõik väga läbi komponeeritud. Võtad Matisse’i pildilt ühe ruutsentimeetri ära – ja terve pilt variseb kokku…“

AUTOT HILLAR TATAR EI JUHI. Ta võib vihastada, kui fooris punane tuli põlema hakkab ja tema kavatsusi segab.

„Kas on veel asju, mis teile ei meeldi, härra Tatar?“

Mõtleb.

„Et noorel inimesel pole aega süveneda. Et ta ei tunne linnulaulu. Et ta ei nuusuta lillelõhna. Et tal on kogu aeg telefon näpus. Ei näe loodust, ei näe päikest…“

„Teil endal polegi telefoni.“

Tatar: „Ei. Ma olen koopaelanik. Elan 21. sajandi koopas!“

KUNSTIAJALOOLANE HEIE TREIER ütleb, et ilmselt on „sürrealism“ kõige lähedasem sõna Hillar Tatari unenäolistele ja peidetud allegooriaga erksavärvilistele töödele.

Värvid on olnud Tatarile olulised, aga nüüd ta enam värvidega ei maali. Kui maalib, siis sõnadega.

„Vahet pole, värv ja sõnad on õde ja vend!“

Sünnipäevaks tegid sõbrad Hillarile suure üllatuse ja andsid välja ta luulekogu „Hillar Tatar – piinatud pintsel“.

Tatar särab: „Nagu oleks kahekümne kuuenda näitusega maha saanud!“

HILLAR JOONISTAB. Valgus pole hea, aga pilt hakkab valmis saama.

Tatar: „Noh, kuidas tundub?“

Karm nägu, lõug viltu. Aus pilt.

Tatar: „Siis ma tabasin ära!“

 

Allikas: Ainulaadne härra Tatar | Eesti Ekspress