Punavõimu varjus vastupanu ei raugenud – Eesti Päevaleht

Stalinliku režiimi jõhkrus sundis tuhandeid mehi metsa minema ja vastupanuliikumist algatama.

Nagu 1941. aastalgi, hakati ka pärast Teist maailmasõda Nõukogude okupatsiooni jätkudes kõiki arvatavaid Nõukogude võimu vastaseid arreteerima, ülekuulamistel julmalt piinama ja vangilaagritesse saatma. Ent nüüd oli neid, kellel oli karta repressioone, hoopis rohkem kui 1940. aastal. Polnud ju Saksa okupatsiooni ajal meestel peaaegu mingit võimalust hoida kõrvale Saksa sõjaväest või Omakaitsest, milles osalemine sai nüüd peamiseks süüdistuseks.

Oldi ka veendunud, et Nõukogude võim on Eestis ajutine. Ei peetud võimalikuks, et maailm lepib sellega, et sõjaeelsed väikeriigid lihtsalt kaovad maailmakaardilt ja nende elanikud jäetakse stalinlikule riigile represseerida. Paljud metsavennad kuulasid välismaa raadiosaateid ja olid valmis uue sõja korral Eesti vabastamises kaasa lööma. Vastupanuliikumine ei tekkinud ainuüksi Eestis, vaid kõigis piirkondades, mis olid 1940. aastal vägivaldselt Nõukogude Liiduga liidetud.

Nõukogude võim on metsavendi kujutanud mõrtsukate ja sadistidena. Ehkki oli ka erandeid, moodustasid metsavendade ohvrite peamise osa julgeolekutöötajad, militsionäärid ja NKVD informaatorid. Juhuslikke inimesi ei rünnatud, mõrvatutel oli peaaegu alati südamel midagi, mis rünnaku tingis.

Metsavendi toetas rahva enamus. Teisiti poleks neil olnud võimalik end pikki aastaid võimude eest varjata. Nad elasid ja tegutsesid lausa rahva seas, aitasid talutöid teha, võtsid osa pidudest, neil olid külades emad-isad, vennad, õed, naised ja pruudid. Aastail 1944–1953 oli metsavendi kokku umbes 14 000–15 000. Leidus passiivseid mehi, kes üksnes varjasid end, ja aktiivseid metsavendi, kes valmistasid ja levitasid lendlehti, heiskasid trikoloore, ründasid julgeolekutöötajaid ja valdade täitevkomiteesid, korraldasid isegi rongirööve.

Ebavõrdsed lahingud

End varjati kas sugulaste-tuttavate juures või punkrites. Enamasti ehitati metsa maapealsed onnid või poolenisti muldonnid, täiesti maa-aluseid punkreid saadi rajada ainult paksu moreenkattega aladel. Metsavendi jälitati, püüti kinni, piinati, hukati või saadeti vangilaagritesse. Sageli tuli neil pidada ebavõrdseid lahinguid. 1946. aasta 1. aprillil Võrumaal toimunud mitmetunnises lahingus hukkusid kõik end seal kaitsnud mehed ja naised. Sama aasta 11. märtsil Virumaal Roela vallas toimunud punkrilahingu ajal õnnestus aga metsavendadel mitut piirajat tappes välja murda. Edukalt murdsid metsavennad sissepiiratud punkrist välja ka 14. novembril 1946 Järvamaal Väinjärve vallas.

Tuntumad metsavennad olid Virumaal tegutsenud Heino (Hermann) Lipp, keda hüüti Pargaseks, saarlane Elmar Ilp ja võrumaalane Haljand Koovik. Pärnumaal sai legendaarseks Ants Kaljurand (Hirmus Ants). 1946. aastal tekkinud Relvastatud Võitluse Liit püüdis ühendada kõik Eesti metsavennad Nõukogude okupatsiooni likvideerimiseks.

Eriti patriootiliselt olid sõjajärgsel ajal meelestatud noored. Koolipoisid ei olnud saanud Eesti eest sõdida, ometi tahtsid nemadki okupeeritud kodumaa heaks midagi ära teha. Paljudes koolides tekkisid põrandaalused noorsoo-organisatsioonid, suuremad neist Tallinna Merekoolis (Vaba Eesti Võitlusrinne), Võru keskkoolis (Skautlus, Põhjala Noored, Noored Partisanid) ja Rakveres (Raudne Käsi). Heisati trikoloore, valmistati ja levitati lendlehti ning pilkepilte, koguti relvi, abistati metsavendi. Rakvere organisatsioon näiteks õhkis 1945. aastal laudadest ehitatud monumendi. Tallinna 5. keskkooli tüdrukud ja poisid levitasid valimisvastaseid lendlehti, panid reaalkooli juures olnud Vabadussõja ausamba kohale pärja ja viisid Kopli vangilaagris peetud sõjavangidele toidupakke. 8. mail 1946 õhkisid selle organisatsiooni liikmed punaarmeelastele Tõnismäele püstitatud puust ausamba. Ehkki metsavennad ja vastupanuvõitlusega seotud noored aja jooksul enamasti tabati, ei olnud nende tegevus asjatu.

Tänu surmapõlgavale vaimujõule, mida näitasid üles metsavennad ja koolinoored, ei murdunud eesti rahvas ka järgmistel aastakümnetel. Säilis lootus võõrvõimust vabaneda.

Allikas: Punavõimu varjus vastupanu ei raugenud – Eesti Päevaleht