Mati Mandel: Läänemaa külade vanusest – Lääne Elu

Skandinaaviapärane 11.-12. sajandi ehtenaast Järiselt.

Mitmed Eestimaa külad on hakanud tähistama oma esmamainimise aastapäevi. Nii on see ka Läänemaal. 22. juulil tähistati Haeska esmamainimise 740. aastapäeva, 28. juulil Kirbla küla esmamainimise 500. aastapäeva. Mitmeid Lihula ümbruse külasid on kirjalikes allikates mainitud veelgi varem, Lihulat ennast juba 1211. aastal.

Külade tegelik vanus on aga esmamainimise aastast reeglina hoopis suurem. Külade täpset tekkeaastat ja seda, kui suured need algusaegadel olid, ongi praegu võimatu öelda. Küll aga võiks selguda sajand, mil üks või teine küla välja kujunes. See aga saaks võimalikuks üksnes küla arheoloogilisel uurimisel, suuremahuliste arheoloogiliste kaevamiste käigus. Taolised uurimistööd on kulukad ja praegusel ajal neid kusagil plaanis teostada pole. Küll aga on paljude Läänemaa külade väljakujunemisaega juba praegu võimalik suurtes joontes oletada. Seda võimaldavad külade territooriumilt või lähistelt kogutud üksikud muinasleiud, samuti juba läbi uuritud muinaskalmete leiud.

Küla tekkeaega küsiti käesoleva kirjutise autorilt Järise külarahva kokkusaamisel 30. juunil. Arutlesime selle üle, et küla enda territooriumilt on omal ajal kogutud vaid savinõude tükke, mis pärinevad küll muinasajast, s.t. ajast enne 13. sajandit, kuid ei ole päris täpselt dateeritavad. Samas küla keskel kaitse all olevast külakalmest on kunagi leitud kolm ristiusu kombe kohaselt maetud luustikku, mis võiksid pärineda viimase katkuepideemia ajast, 1710. aastast. Kuid küla lähedal on teada kivikalmed, mille senised leiud, näiteks ovaalne loomornamendiga ehtenaast (foto 1) pärinevad 11. või 12. sajandist. Lisaks sellele on teada, et kusagilt Järiselt leiti juba 1685. aastal araabia, Bütsantsi, anglosaksi ja saksa münte sisaldanud aardeleid. Kõige hiljem vermitud münt selles aardes kuulub ajavahemikku 1042—1066. Selle järgi võib arvata, et keegi Järise tolleaegsetest elanikest peitis mündid 11. sajandi lõpukümnenditel.

Neid andmeid arvestades võime olla kindlad, et Järise küla oli olemas juba hiljemalt 11. sajandi teisel poolel. Kas ka varem, seda saaksid selgitada vaid uued leiud. Võimatu see pole, sest külast põhja poole jäävatel karjamaadel esineb kiviseid künkaid, millest mõnigi võib osutuda 2000-3000 aasta vanuseks kivikalmeks. Just nii nagu see oli Järise naaberkülas Poanses. Ka selle küla tuumala pole arheoloogiliselt läbi kaevatud, kuid 1975.-1976. aastal küla karjamaadel uuritud kivikalmed osutusid umbes 2500 aasta eest rajatud tarandkalmeteks, kust kaevati välja seni vanim Eestist leitud raudsirp (foto 2) ning rauast käevõrud (foto 3). Et kunagi on rauast valmistatud isegi ehteid, võib tänapäeva inimesele tunduda veidrana. Ometi oli see nii aegadel, mil raud oli veel uus ja väga hinnaline materjal.

Poanse kalmetest leitud inimluud on muide antropoloogide poolt põhjalikult läbi uuritud. Luudesse oli talletunud informatsiooni eri kalmetesse maetute toitumise eripäradest ning eluajal saadud traumadest.

Praegu me ei tea, kus Poanse tarandkalmetesse maetud inimesed elasid. Võimalik, et selleks oli mingi seni avastamata elupaik kalmete lähedal, kuid pole ka võimatu, et elati kohas, kuhu juba siis tekkis Poanse sumbküla.

Kuid nii või teisiti võime Poanse küla vanuseks praegu pidada vähemalt 2500 aastat.
Analoogiliselt saaksime külade juurest kogutud leidude põhjal suurtes joontes hinnata ka paljude teiste Läänemaa külade vanust.

Ka see, kuidas külad omal ajal tekkisid, pole siiani selge. Võimalik, et esialgu olid vaid ühele perele kuuluvad hooned – elamu koos aidalaadsete ehitistega toidutagavarade hoidmiseks ja varjualused loomadele. Eluhooned olid reeglina umbes 16-20-ruutmeetrised üheruumilised korstnata suitsutared. Vahel varustati need ka eeskojaga. Maja keskel või sissekäigu vastas asus kerisahi. Hoonet kattis kerge kaldega mätaskatus. Kui pere kasvas suurpereks, milles olid vendade ja õdede lapsed, ehitati juurde uusi hooneid ning võimalik, et nii kujuneski sajandite vältel küla. Enamasti olid need sumbkülad. Väga suurteks need muinasajal ei kasvanud, hõlmasid enamasti vaid 1-2 hektari suuruse ala loodusliku veekogu, enamasti allika juures. Linnustesse hakati muinasaja lõpul rajama ka kaevusid, külades piirduti allikaga.

Allikas: Mati Mandel: Läänemaa külade vanusest – Lääne Elu