Kuidas Hiiumaa pere pealinna asumile nime andis

Lapsele panevad nime vanemad, külade ja linnade nimelood on sageli seotud pärimuste ja legendidega, erilise looga on seotud ka Hioküla Ingel.

Ingli nime kandvaid tütarlapsi oli XIX sajandi keskpaigas Eesti saartel rohkesti: Muhumaal kuni kolmandik sündinud tüdrukutest, Hiiumaal Reigi ja Käina kihelkonnas viiendiku jagu. Ingli nime päritolu on seotud Ingridi ja ka Ingelbergiga, mille aluseks peetakse vanasaksa naisenimesid, mis omakorda on kujunenud kreeka-ladina Angeluse ja muinasgermaani Ing(wi)o segunemisel.

Seie saagu lenn

Kel Hiiumaa kaart vaimusilma ees ja rännutee on viinud Kõpu tuletorni juurest Emmaste poole, on ehk teinud peatuse ka Õngu sildi juures, et imetleda kauni samblikuga männimetsas üht saare erilist muinasmaad, Eesti geoloogilist kaitseala, võlumaa sarnast Vanajõe orgu. Just selle maapealse paradiisi lähedal paiknes ka talu, kus Kreet ja Pent Timmelmann oma tütrele Ingel nimeks panid.

Saare vastasküljel asub aga oma nelja kilomeetri pikkune Jausa küla kunagise kalarikka lahe, väärt laevaehitajate ja kaptenitega. Siin tegid ajalugu kuulsad sugupuud – Sergod, Niidud, Vähejausid, Soosterid, Pomerantsid, Porgid. Et saatuse teed on keerulised ja armunutele pole kaugustel mingit tähtsust, lõid kaks noort inimest – Ingel Timmelmann Õngult ja Andrus (B)Pork Jausalt – 1880. aastal pere. Saarte suurtes peredes pole peatoidust kunagi kõigile jätkunud ja nii on ikka mindud mandrile tööd otsima.

Tallinnas pandi ennast väidetava eestkostja kaudu Kaarli koguduse hingekirja ja kinnitati kanda Harjumaal, kus leiti tööd Peningi mõisas ja peavarju Mätliku talu katuse all. 1885. aasta 1. juulil hukkusid majapõlengus nii Ingel ja Andrus Porgi kolm väikest last kui ka Mätliku taluperenaine koos tütrega.

Lapsed kaotanud ja puupaljaks jäänud moonakapere elas üle raskeid murepäevi. Inglil liigutas südame all aga uus elu. Armuliste soovitajate abiga leiti tee Tallinna alla, kus Jälgimäe mõisahärra Nikolai von Glehni juures vajati kuldsete kätega ehitusmehi, et uut linnaosa ehitama hakata.

Andrus tegi saksaga ära töökauba ja sai ka maatüki hüti ehitamiseks. Vastutasuks pidi Andrus saadud krundi ja maja tarvis raiutud ehituspalgid oma tööga tasa teenima.

Nõmme-Hiiu aedlinna puhul ei saa üle ega ümber Glehnide sugupuust, aga eelkõige Nõmme asutajast Nikolai von Glehnist. Selle XVI sajandil usutülide tõttu Hollandist Saksamaale põgenenud suguvõsa üks haru suundus 1659. aastal Tallinnasse, kus Glehnide perekond pidas kaupmeheametit ligi 200 aastat.

6. oktoobril 1873 andis Nikolai von Glehn Pärnu maantee ja raudtee ristumiskoha läheduses välja esimese suvilakrundi kõrgele ametimehele, õuenõunik Johan Pihelmannile. Rahvajutu järgi olevat ta seejuures lausunud: “Seie saagu lenn.”

Ent Balti eriseadus keelas rüütlimõisa maade tükeldamist ja ehituskruntide müümist, maid võis rentida. 1880. aastal sai Glehn aga vastava loa, misjärel Nõmme eraldus Jälgimäe mõisast ja allutati Saue vallale.

Algas hoogne suvemajade ehitus, mis sajandi lõpus kasvas üle elamuehituseks. Aastatel 1893–1999 kerkis majade arv viiekümnelt kolmesajani. Saksad ja antvärgid tulid suvitama, odava korteri otsinguil asusid Nõmmele ka maalt vabrikutesse tööle tulnud pered. Tolleaegsed majad olid valdavalt madala vundamendiga või hoopis ilma selleta ühekordsed kahe-kolmetoalised klaasverandaga hooned.

Ingel ja Andrus Porgi palkidest raiutud majakene valmis üksildases metsaservas 1886. aastal. Andrus raius Glehnile palkidest välja kümneid suvemaju ja uhkemaid häärbereidki, kuni tervis üles ütles ja ta 1890. aasta lehekuu algul tiisikusega taevaste inglite juurde kutsuti.

Saatuse tuultest räsitud, kaheksast lapsest kuus kaotanud visa hingega Hiiumaa naine jäi koos ema ja tütrekese Olga Mariega maja edasi pidama. Nõmmele tulnud uusasukad sattusid oma ringkäikudel tihti Ingli maja juurde, kus jutu käigus jätkus ka omajagu imestust.

Nõmmelane Paul Rahno kirjutab koduloolises raamatukeses “Väike Andi Nõmmel” möödakäijate ühest kohtumisest Ingliga: “Lagendikul maja ees kasvas lopsakas rohi, maja ümber mõned kuused, kased ja sirelipõõsad ning ukse ees oli kõrge kooguga kaev. Sissekäigu ees püsis aga värav: kaks jämedat posti pealispuuga, millele oli tolleaegsete villaomanike eeskujul paigutatud poolkaares suurtest plekist väljalõigatud tähtedest kiri Hioküla.

Miks siis just Hioküla? “Aga mida tas vei olla? See meite kodusaare nime peale pantud.” – “Kuidas te siis kodunt nii kaugele olete sattunud?” – “Äi see pole meitele kouge medagid. Hiiomaa mehi sõitmas koutu keige maailma meresi, mida siis see hatune maad siia ära ei ole.””

Alles paarkümmend aastat hiljem kerkisid ümbrusse teised majad, kuid nimi säilis.

Hiiuküla maailmakuulsus

Hiiuküla oli kogu selle piirkonna nimeks veel 1920. aasta paiku ja taandus siis nime lühema vormi – Hiiu – ees. Sama nime sai 1922. aastal kohalik peatänav, mille läheduses oli ka Porkide elumaja. Erilise tähenduse omandas aga Hiiu kui raudteesõlm. Ürikutest selgub, et esimene raudteejaam asutati juba 1913. aastal valituna Peeter Suure merekindluse kindlustuse peajaamaks.

Esimese maailmasõja lõpus olevat see olnud unikaalse ringdepooga suurim kitsarööpmeline raudteejaam, mis teenindas tippajal 73 vedurit, ligi 1400 kauba- ja 38 reisivagunit. 1930. aastal valmis ka uus Hiiu jaamahoone, olles teadaolevalt esimene põlevkivituhktellistest ehitatud hoone maailmas.

Ajaloolase Leho Lõhmuse Nõmme arengut käsitlevatest raamatutest ilmneb, et lisaks Hiiu jaamale nägi Nõmme esimene generaalplaan ette luua aedlinna keskus just Hiiule, kuhu peatänava ristumise kohale Vabaduse puiesteega oleks ehitatud raekoda.

Hiokülast Metsa tänavaks

Tegelikult sai Hiiu aga 1922. aastal omale Suurtüki tänava äärde Hiiu-Rahu kalmistu, mida Rahukogudus haldas koos õigeusu Johannese kogudusega. Sinna on viimse puhkepaiga leidnud mitmed tuntud Nõmme-Hiiu suurkujud: aedlinna ristiema Ingel Porgi suguvõsa (IV kvartal) – Ingel (1855–1937), tema tütar Olga Marie, tütremees Rudolf Velsker, tütretütar Erika Hildegard Paul. Eriti suured teened on Hiiu asumi ees Nõmme Rahukirikule Tartu rahu mälestuskiriku nime omistamise eestvedajal, laulupidude korraldajal, kauaaegsel pastoril Anton Eilartil (1892–1972).

Eilart on Nõmme-Hiiu ajalukku läinud aatemehena. Juba teoloogiaõpingute ajal Tartu Ülikoolis pidas ta sealses pühakojas esimese eestikeelse jutluse. Ta pühitses sisse ka Nõmme-Rahu kalmistu ning leidis seal viimase puhkepaiga pärast kaheksa aastat kestnud vintsutusi Venemaa vangilaagrites.

Samale kalmistule on sängitatud ka läbi aegade kõige produktiivsem eesti kirjamees, tõlkija, universaalne rahvavalgustaja Peeter Grünfeldt (1865–1937), kelle tööde hulgas on sellised teosed nagu “Mälestused Juhan Liivist”, “Minevikku jälgimas”, laulupidudele viisistatud isamaaluule, Hendrik Ibseni näidendite tõlked, laste- ja noorsookirjandus. Kõike seda jõudis ta teha oma igapäevase ajakirjanikutöö kõrvalt Virulase, Päevalehe, Rahva Lõbulehe toimetajana. Glehni rajatud Nõmmel anti algul krunte välja plaanipäratult, majad paiknesid metsa all laiali. Tuntumaid hooneid kutsuti rohkem rahvasuust pärit nimetuste järgi: Onu Tomi onnike, Hioküla.

1908. aastal hakkas vastloodud Nõmme Heakorra Selts küll tegelema tänavate rajamisega ning neile nimede ja numbrite panekuga, kuid esimene säilinud tänavanimede register pärineb alles 1919. aastast.

Seal on ka endise Hioküla ala Metsa tänav. Siis oli kombeks tänavanimetusi tähistada kolmes keeles: Metsa tänav – Waldstrasse – Lesnaja ulitsa. 1940ndate alguses ristis nõukogude võim selle Võitluse tänavaks. Porkide kunagine Hioküla maja tähistati Metsa 81.

Seal veetis Ingeli Pork kogu oma ülejäänud elu. Istutas maja ümber kaski, vahtraid ja kuuski, pidades kinni Nõmme asutaja Glehni õpetusest, et iga raiutud või murdunud puu asemele tuleb istutada uus. Kasvatas lehma ja kitsi ning jagas piima ümbruskonna rahvale, kellele ta jäi meelde alati elurõõmsa, naeratava ja heasoovliku memmekesena.

Ingeli väimees Rudolf Velsker ehitas suuremaks kunagise Andrus Porgi ehitatud Hioküla tarekese.

Rudolf oli ka peaga tehnikamees. Ostis mootorratta Harley-Davidson ja oli oma tänavas üle küla tegija. Nende järeltulijana kasvas Hioküla õuemurul suureks tütreke Erika Hildegard, kelle abikaasa Kurt Paul oli Viini Ülikooli rahanduse eriala lõpetanud erudiit, kes pidas suures Lutheri vabrikus pearaamatupidaja ametit. Sõja ajal sattus aga Saksa raadio kuulamise eest vanglasse ja seal ka oma elutee lõpetas.

Hioküla loo jaoks materjali kogudes sain tuge ajaloolaselt Leho Lõhmuselt ja museoloog Helgi Põllolt. Eriti olen aga tänu võlgu Ingli tütretütre miniale Mare Paulile ja tütretütrepojapojale Kristo Paulile, kes on suguvõsa uurimist kalliks pidanud.

Hiiu aedlinn aga vääriks oma nime eest legendaarsele ristiemale Hiiu Inglile mu meelest üht kaunist mälestusmärki.

Allikas: Kuidas Hiiumaa pere pealinna asumile nime andis